Viktoria Müürissepp, piirkonna politseinik, Tartu Ülikooli Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magister (Väljavõte kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistriõppe lõpetamiseks kirjutatud portfooliost)

Õpingute jooksul töötasin Politsei- ja Piirivalveametis. Kuna töö võttis suure osa minu elust, meeldis mulle mõtestada teooriat läbi oma töökogemuse ja inimestega, kellega kokku puutusin. Minu suureks avastuseks oli see, et maailmas on olnud läbi aegade väga võimsaid kogukondi, mida inimesed tavaliselt kogukonnana ei käsitle. Üheks selliseks kogukonnaks pean eeskätt noortekampasid.

Kes ja mis on noortekambad ning milline on nende seos kogukonna mõistega? Noortekamp on grupp riskikäitumisega noori ning nende sõpru-tuttavaid, kes on otsustanud koguneda gruppi, et toime panna süütegusid ning rikkuda korda, kahjustades nii enda kui ümbritsevate inimeste heaolu. Radikaalses tähenduses võib noortekamba liikmeks pidada neid noorukeid, kellel esineb kriminaalne muster ning keda võivad kureerida täiskasvanud või neist vanemad grupi liikmed (Howell, 1998).

Kõikides noortekampade käsitlustes ning ka igapäevasel mõistmisel on ühine tunnus – noorte riskikäitumine. Noorte riskikäitumine hõlmab mitmeid aspekte, kuid tavaliselt avaldub see suitsetamises, alkoholi ning narkootikumide tarvitamises, seaduste rikkumises ja agressiivses hoiakus ühiskonna suhtes. Tihti tuuakse välja, et riskikäitumise põhjused on keskkondlikud, kuid teisalt mõjutavad korrarikkumiste ja tegevuste tagajärjed märkimisväärselt nii noort ennast, tema perekonda kui ka ühiskonna heaolu.

Nooremaid inimesi iseloomustab suurel määral tugev vajadus sotsiaalse identiteedi loomiseks ning kultuuri kujundamise ja tarbimise soov (Mathur ja Hemlata, 2017). Ka täiskasvanute jaoks moodustavad grupid, kuhu nad kuuluvad, suure osa enesehinnangust ning pakuvad uhkust (Tajfel ja Turner, 1979).

Tänapäeva noor seisab silmitsi mitmete probleemidega, mis on seotud enese mõistmise vajadusega, samal ajal kui tema elu ümber ning vahel ka tema sees esinevad depressioon, enesevigastamine, viha, agressioon ning internetikeskkonnas küberkiusamine (Mathur ja Hemlata, 2017). Millist identiteeti suudavad need negatiivsed tegurid noores inimeses kujundada?

Sotsiaalne identiteet

Industriaalne, tehniline ja keskkonnaalane areng on küll meie igapäevaelu lihtsustanud, kuid samal ajal toonud kaasa mitmeid uusi probleeme ja muresid noorte jaoks (Mathur ja Hemlata, 2017). Tänapäeva noorte peamised mured on seotud perekondlike probleemidega, mis omakorda puudutavad identiteeti, enesemääratlemist, isoleeritust, hirmu ja üksildustunnet. Samas on teada, et inimesed loovad oma identiteedi peamiselt rühma kuulumise kaudu (Mathur ja Hemlata, 2017; Tajfel ja Turner, 1979). Siinkohal seisame ühiskonnana silmitsi tõsise probleemiga – noorte riskikäitumine võib hakata määrama suure osa nende sotsiaalsest identiteedist.

Aga mis on sotsiaalne identiteet? Lihtsamalt öeldes väljendub inimese sotsiaalne identiteet selles, kuidas ta ennast näeb ja tunneb ning kellena soovib, et teda käsitletakse. Sotsiaalset identiteeti kujundavad ja mõjutavad eelkõige grupid, sealhulgas kogukonnad, kuhu inimene kuulub (Tajfel ja Turner, 1979).

Teadlased Tajfel ja Turner töötasid välja sotsiaalse identiteedi teooria, mille kohaselt võivad erinevate inimgruppide vahel tekkida konfliktid lihtsalt seetõttu, et nad kuuluvad erinevatesse gruppidesse ja omavad erinevat sotsiaalset identiteeti (Abrams ja Hogg, 1990). Teooria sai alguse Tajfeli tähelepanekust, et juute on ajalooliselt koheldud ühiskonnas väga negatiivselt mitte nende tegude, vaid pelgalt grupikuuluvuse tõttu (Tajfel ja Turner, 1979).

Teadlased jõudsid järeldusele, et inimgrupid kalduvad teisi gruppe kategoriseerima – sageli eristatakse gruppe headeks ja halbadeks (Abrams ja Hogg, 1990). Kui see protsess on toimunud, hakatakse gruppe võrdlema ning grupiliikmeid üldistama (Abrams ja Hogg, 1990). Inimesed kipuvad nägema gruppe tervikuna, mitte individuaalsete liikmetena, mis põhjustab gruppide vahelisi konflikte (Tajfel ja Turner, 1979).

Sellised üldistused mõjutavad noorte sotsiaalset identiteeti ja väärtusi. Kui noore väärtushinnangud ei ole veel välja kujunenud ning ühiskond hakkab teda tembeldama kurjategijaks, vargaks või korrarikkujaks, tekib noorte seas vastupanu ja lõhestumine. See võib raskendada nende aitamist ja süvendada “meie vs. nemad” suhtumist grupis. Ajalugu on näidanud, et selline suhtumine on tihti viinud noorte vägivaldse käitumiseni.

Sama tendentsi võib täheldada ka populaarsetes sarjades, kus “meie” olid noortekamba liikmed ja “nemad” – ehk “lollid” – olid need, kes ei soovinud grupeeringuga liituda. Ei olnud raske ette näha, et “lollid” said kambaliikmetelt peksa ning sattusid süütegude ohvriteks. Selline suhtumine andis kambaliikmetele tunde, et nad on tugevamad ja ühtsemad. Noortel polnud sageli muud valikut kui liituda kuritegelike grupeeringutega, et olla kaitstud kuritegevuse eest.

Teaduslikus mõttes iseloomustavad kogukonda ühised ja jagatud väärtused, tavad, sümbolid, käitumisnormid ning kogukonna esindatus (Mannarini ja Fedi, 2009). Näiteks Alison Gilchrist (2019) toob välja, et kogukonnatunne väljendub peamiselt mitteametlikes võrgustikes, mis eksisteerivad inimeste, gruppide ja organisatsioonide vahel (Gilchrist, 2019). Kogukond on subjektiivne kogemus, mida saab läbi elada ja tunnetada ning mille liikmed loovad oma väärtuste ja tahte alusel (Ife, 2013).

Kogukond ei ole perekond, sõpruskond ega kolleegid. Samas võib minu arvates pidada noortekampa kogukonnaks.

Teadlased rõhutavad, et tänapäeval on noored eriti sügavalt huvitatud oma identiteedi ja eripära leidmisest ning kujundamisest. Isegi elustiili esitlemine on ülimalt olulisel kohal (Mørch ja Andersen, 2012). Kui mõelda sellele radikaalselt, näiteks kujutada ette, et noor valib seaduste rikkumise ja radikaalsuse oma elustiiliks, võib jõuda järeldusele, et see võib ühiskonna jaoks väga halvasti lõppeda. Eriti arvestades seda, et neid representatsioone kasutatakse kaubamärgina (Mørch ja Andersen, 2012).

Kogukonna liikmed otsivad kogukondades ühiseid väärtusi, sotsiaalset identiteeti ja vastastikust. Nad soovivad jagada oma kogemusi ja teadmisi ning saada vastu samaväärset väärtust. Seetõttu on kogukonnad inimese elu oluline osa (Mannarini ja Fedi, 2009). Samuti kujunevad noortekambad ühiste väärtuste, eesmärkide ja eluviiside ümber. Kuigi noorte või tervikkogukonna sotsiaalne identiteet ei pruugi noortekamba puhul olla täielikult välja kujunenud, on oht, et korrarikkumised jäävad selle kogukonna identiteedi osaks. Eriti juhul, kui ühiskond hakkab neid noori selliselt nimetama.

Seda oli väga hästi märgata minu töös. Lühidalt öeldes, politseile tuttavatest ning rikkumisi toime panevatest noortest tekkis noortekamp, kuhu kuulus üle kümne noore. Noortele endile meeldis end kutsuda “noorte gängiks”, ning nad lõid oma kogukonna jaoks ühise identiteedi – pangakaartide vargad ja varavastaste süütegude toimepanijad. Kui ma nende noortega vestlesin, ajas neid just naerma see, et politsei ja täiskasvanud kutsusid neid noortekambaks. Noored valisid oma grupile nime ja lõid tunnusmärke – see oli nende kogukond.

Kogukonnaks ei saa pidada lihtsalt sõpruskonda, kolleege või tuttavaid; ka mitte iga küla või huvigrupi kuuluvust (Li jt, 2009). Antud noortekamba puhul oli tegemist ressursside jagamisega – igaüks ei varastanud isiklikuks otstarbeks, vaid seda tehti ühiste huvide nimel.

Lisaks kuuluvustundele mängivad kogukonnad olulist rolli sotsiaalsete sidemete loomisel (Li jt, 2009). Antud näites olid noored omavahel koos ja rohkem uusi tutvusi ega sõpru nad ei vajanud. Kambas oli selge rollijaotus – noored tuvastasid oma grupi peamiste liikmete tugevused ja rakendasid neid grupi huvides. Näiteks mõned vastutasid varguste eest, teised, keda poe müüjad ei tundnud, kasutasid varastatud kaarte. Oli üks laps, kes tegeles telefonide blokeeringu eemaldamisega, ning mõned noored kaardistasid uusi kohti varguste toimepanemiseks. Minu jaoks on see ideaalne näide jagatud ressurssidest ja koostööst.

Noortekambad kui praktikakogukonnad

Minu hinnangul on tegemist suurepärase praktikakogukonna näitega. Akadeemilises kirjanduses kirjeldatakse, et noortekambad ongi praktikakogukonnad. Teadlased on leidnud, et noortekambad illustreerivad kollektiivse kompetentsuse toimimist – seda, kuidas ellujäämiseks vajalikud oskused kujunevad ja kuidas liikmed üksteiselt õpivad (Etienne ja Wenger-Trayner, 2015). Praktikakogukonnad loovad turvalise keskkonna, kus inimene saab osaleda õppeprotsessis ja jagada parimaid praktikaid (Li jt, 2009).

Siinkohal tuleb märkida, et turvalise keskkonna tähendus varieerub sõltuvalt kogukonnast. Noortekambad peavad turvaliseks näiteks mahajäetud hooneid, hüljatud ehitisi ja muid varjatud kohti. Samamoodi, kui käsitleda mõnda terroristlikku ühendust praktikakogukonnana, siis tavainimeste jaoks hirmutavad laagrid ja baasid on nende jaoks turvalised keskkonnad, kus tegevusi kavandada, kogemusi jagada ja teadmisi edasi anda.

Klassikalises mõttes on praktikakogukond grupp inimesi, kes jagavad ühist kirge ja huvi selle vastu, kuidas saada paremaks mingis valdkonnas. Nad suhtlevad omavahel regulaarselt (Etienne ja Wenger-Trayner, 2015). Praktikakogukonda kuuluvad sama eriala inimesed, kes arendavad oma oskusi koostöös ekspertidega ja osalevad järjest keerukamates ülesannetes (Li jt, 2009).

Praktikakogukonna kolm põhitunnust on:

  1. Ühine identiteet ja huvide domeen – kogukonna liikmed peavad kogukonna heaks panustama, pelgalt huvist ei piisa.
  2. Aktiivne liikmelisus – liikmed arutavad pidevalt olukordi, jagavad teadmisi ja arendavad üksteise oskusi läbi õppimise ja õpetamise.
  3. Praktikad – kogukonna liikmed on praktikud, kes täiendavad üksteist ja panustavad aktiivselt kogukonna tegevusse ja teadmiste jagamisse (Etienne ja Wenger-Trayner, 2015).

Selleks, et kogukond toimiks hästi, on liikmete vaheline usaldus väga oluline (Li jt, 2009). Nagu noored ise ütlevad, tugevdab asjaolu, et nii paljud täiskasvanud nende vastu on, nende vahelist usaldust veelgi. See tähendab, et nad usaldavad üksteist, kuid mitte inimesi, kes soovivad neid aidata. Ma arvan, et ühiskonna negatiivne suhtumine provotseerib veelgi suuremat solidaarsust liikmete vahel.

Praktikakogukonna liikmetel on erinevad rollid ja hierarhia. On eksperte, kes juhendavad algajaid ja edastavad oma oskusi (Wenger, 2000). See kehtib ka noortekambade puhul, eriti rahvusvaheliste grupeeringute korral. Tavaliselt on olemas grupi “aju” – täiskasvanud seaduserikkujad, kes kureerivad ja juhendavad alaealisi. Selle eesmärk on selge – täiskasvanud, kellel on juba kriminaalne taust, püüavad karistusest pääseda, samas kui alaealised võivad kergema karistusega pääseda.

Tavaliselt on noortekambas osalemine noore jaoks põnev ja teistsugune kogemus. Noored ise ütlevad, et kuriteod ei ole nende peamine eesmärk – sageli ei ole varastatud esemed ega isegi raha nende jaoks olulised. Pigem otsivad nad ekstreemseid elamusi, adrenaliini ja oma piiride katsetamist.

Politsei andmeid vaadates on see arusaadav – noored kogevad koos lõputult sündmusi ja juhtumeid, mis tugevdavad nende suhteid ja muudavad liikmelisuse asendamatuks. Teadlased on leidnud, et tugeva kogukonna loomiseks on vaja ühiseid kogemusi ja situatsioone, mis tugevdavad omavahelisi sidemeid (Li jt, 2009).

Lisaks sotsiaalsele identiteedile võib sellise kogukonna tugevdamisel mängida rolli ka grupimõtlemine. See võib piirata individuaalset arengut ja isegi takistada muutusi (Graves, 1992).

 

Kasutatud kirjandus

Abrams, D. (1990). An Introduction to the Social Identity Approach. Harvester-Wheatsheaf.

C Li,L., M Grimshaw, J., Nielsen, C., Judd, M., C Coyte, P., D Graham, I. (2009). Evolution of Wenger´s concept of community of practice. Implementation Science, 4(11).

Etienne, Wenger-Trayner, B. (2015). Communities of practice. A brief introduction. Kasutatud 28.05.2024, file:///C:/Users/vikam/Downloads/07-Brief-introduction-to-communities-of-practice%20(3).pdf

Gilchrist, A. (2019). The well connected community. Bristol University Press.

Graves, L.N. (1992). Cooperative learning communities: Context for a new vision of educatoin and society. Journal of Education, 174:57-79.

Howell, J.C. (1998). Youth Gangs. An Overview. U.S. Department of Justice, Office of Justice Programs, Office of Juvenile Justice and Delinquency Prevention.

Mørch, S. ja Andersen, H. (2012). Becoming a Gang Member: Youth Life and Gang Youth. Psychology Research, 2(9), 506-514.

Mathur, P. ja Hemlata. (2017). Study of youth problems as related with personality type. Indian Journal of Health and Wellbeing, 8(6), 551-553

Mannarini, T. ja Fedi, A. (2009). Multiple senses of community: the experience and meaning of community. Journal of community psychology, 37(2), 211-227.

Tajfel, H. ja Turner, J.C. (1979). An integrative theory of intergroup conflict.

Tajfel, H. ja Turner J.C. The Social Identity Theory of Intergroup Behaviour. Kasutatud 28.05.2024,https://web.mit.edu/curhan/www/docs/Articles/15341_Readings/Intergroup_Conflict/Tajfel_&_Turner_Psych_of_Intergroup_Relations_CH1_Social_Identity_Theory.pdf.

Wenger, E.C. ja Snyder, W.M. (2000). Communities of Practice: The Organizational Frontier. Harvard Business Review, 45.