Pühade eel, aga tegelikult igal ajal, on hea hetk peatuda ja mõelda, millised lood ja lahked teod loovad meie ümber soojust ja kuuluvust. Inimlik lahkus ei ole alati silmatorkav. Sageli on see vaikne ja tasane, märkamine või meelespidamine, üks armas mõte, mis liigub inimeselt inimesele või lahke tegu ilma vastuteenet ootamata. Jagatud hetked või mälestused võivad jääda inimestega kaasa rändama, saada uue kuju ning tulla olulisel hetkel tagasi.
Kunagi ühes loengus jagasin kursusekaaslastele lugu enda lapsepõlvest. Rääkisin mõtet, mida lapsena tõsimeeli uskusin: et leevike on tihase naine. Punaste põskedega leevike ja sinise mütsikesega sinitihane. See oli naljakas ja veidi valus lugu pettumusest, kui su üle lapsena naerdi. Samas nüüd selle loo teistele jagamine oli soe ja südamlikult naerune hetk, mis puudutas ja jäi meelde.
Enda lõputööd kirjutades sain kursusekaaslaselt kirja, mille sees oli leevikese järjehoidja. See oli saadetud meenutamaks just sedasama lugu. Kui liigutav on mõelda, et väike isiklik jagamine on kellegi teisega kaasa rännanud, meenunud talle Taani botaanikaaias ja jõudnud sealt posti teel tagasi minu juurde. See on tundeside, mis sünnib märkamisest ja hoolimisest.
Ja veidi hiljem sain ka teiselt kursusekaaslaselt kingituseks humoorika pühendusega pildi looriga leevikesest tihase naisena. Sama väike lugu ilmus uuesti ja tuletas vaikselt meelde, kuidas jagatud hetked võivad siduda ja jääda kestma.
Just selliste väikeste lugude kaudu saavad lahkus ja kuuluvus nähtavaks. Sellest kogemusest kasvas ka minu lõputöö, mis uurib inimlikku lahkust, väärtusi ja lugude rolli ning nähtamatuid sidemeid, mis loovad tähendust.
Mairi artikli Inimlik lahkus ja väärtused iseendas, kogukonnas ja lahketes paikades leiab meie aardekastist. Head lugemist!