Autor: Maiken Ledis
Haapsalu kolledži Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas õppekava magistrant analüüsis Eesti Mordva Seltsi kui kogukonda. Loodame et tema artikkel aitab mõtestada Eestis teistest rahvustest elavate inimeste gruppe, kui kogukondi. Head lugemist!
Sissejuhatus
Antud artiklis toodud analüüs käsitleb Eesti-Mordva Seltsi kui kogukonda, keskendudes selle sotsiaalsetele, kultuurilistele ja organisatsioonilistele aspektidele. Eesti-Mordva Selts on oluline ühendus ersa ja mokša rahvusest inimestele, kes elavad Eestis, soovides säilitada oma kultuuripärandit ja rahvuslikku identiteeti. Töö eesmärk on uurida, kuidas tegutseb selts kogukonnana, millised on selle võrgustikud, sotsiaalne kapital ja kaasatus, kas toimub põlvkondade vaheline koostöö, millised on väljakutsed ja võimalused jätkusuutlikkuse tagamisel. Põhjalikumalt on käsitletud sotsiaalse kapitali kontseptsiooni.
Kogukond – Eesti-Mordva Selts MTÜ
Maailmas arvatakse elavat ca 890 000 mordvalast, kes jagunevad ersadeks ja mokšadeks. Ersad ja mokšad on soome-ugri rahvad, kelle päritolumaa on Venemaal Volga föderaalringkonnas asuv Mordva Vabariik. Eestis elab teadaolevalt 368 ersa ja mokša rahvusest inimest, kellest suur osa on koondunud kogukonnana Eesti-Mordva Seltsi.
Eesti-Mordva Selts loodi 1994. aastal Tallinnas, eesmärgiga koondada ersa ja mokša rahvusest inimesed ühtseks kogukonnaks ning läbi kogukondliku tegevuse säilitada oma rahvuskultuuri, hoides traditsioone nii laulu, toidu, keele kui ka pärimuslugude kaudu. Selts tegutseb ka selle nimel, et ersa ja mokša lapsed, sündinuna Eestimaal, ei unustaks oma rahvuskultuuri ja traditsioone, et nad suudaksid oma eripära säilitada. „Meile antud pärand on meie rahvusliku identiteedi ja eneseväärikuse kandja ning meie ülesanne on see oma järeltulevale põlvele edastada,“ ütleb seltsi eestvedaja.
Fotol seltsi esinaine Margarita Kondrakova koos lapselapsega, fotograaf Sergei Ledenjov OIS MEEDIA OÜ
Kogukonnas on ligi 40 aktiivset liiget, kes esindavad Eesti erinevaid piirkondi: Tallinn, Pärnu, Tartu, Haapsalu ja Saaremaa. Vanemad ja keskeas liikmed on rändetaustaga, sest otsustasid pärast siinses ülikoolis hariduse omandamist kodumaale mitte naasta. Seega iseloomustab kogukonda suhteliselt kõrge keskmine haridustase. Liikmete keskmine vanus on üle 40 eluaasta. Vanim aktiivne liige on 82aastane ja noorim 8aastane. Eesti-Mordva Seltsi baas asub Eestimaa Rahvuste Ühenduse ruumides, Tallinnas Pärnu maantee 6.
Aastast 2010 tegutseb seltsi juures folklooriansambel “Vastoma”, mille repertuaari kuuluvad vanad traditsioonilised laulud ersa, mokša, eesti ja setu keeles. Folklooriansambel “Vastoma” ja seltsi liikmed osalevad aktiivselt kohalikel, üleriigilistel ja rahvusvahelistel rahvakultuuri sündmustel nt Saranskis (Mordva Vabariigi pealinn), Riias, Vilniuses ja Pariisis. Folklooriansamblile “Vastoma” on omistatud Folkloorinõukogu poolt 2013. aastal teine kategooria, mis tõendab oma kodukandi pärimuse head tundmist ja edasikandmist.
Fotograaf Sergei Ledenjov OIS MEEDIA OÜ
Kogukonna liik
Vastavalt kogukondade liigitamisele Gilchristi (2019, 14) ja Narussoni (2022, 17) järgi on Eesti-Mordva Seltsil mitme erineva kogukonnaliigi tunnused. Lisaks etnilisele määratlusele ja ühisele soovile säilitada rahvuskultuuri, hoiavad kogukonda koos ka staatus ja identiteet ning ühised huvid.
Staatusele viitab kogukonna liikmete rändetaust. Vanemad liikmed on peamiselt mordvalased, kes tegid valiku omandada kõrgharidus ühes või teises Eesti Ülikoolis. Haridustee lõppemisel puudus soov kodumaale naasta ning elu seati sisse Eestis.
Ühised huvid on osaliselt seotud kultuuriga: laulmine, tantsimine ja käsitöö tegemine, mille vastu kogukonna liikmed huvi tunnevad ning ka koos teostavad, on osa kultuurilise identiteedi säilitamisest ja edasikandmisest.
Seltsi eesmärgiks on oma traditsioone elavana hoida ja rahvuskultuuri Eestis elades mitte unustada. Kõik tegevused selle eesmärgi nimel: käitumistavade hoidmine, rahvariiete ja toidu austamine, laul, tants ja usk, annavad kogukonnale kultuurikogukonna tunnuse. Kultuurilist identiteeti iseloomustavad ka sümbolid: muusika, lipp, rahvariided (Cohen, 1085, Back, 1996; viidanud Gilchrist, 2019, 5).
Samas on kogukonna liikmestaatuse esmaseks kriteeriumiks etniline kuuluvus ja etnilise identiteedi jagamine ning seetõttu võib Eesti-Mordva Seltsi kui kogukonda eelõige rahvuspõhise kogukonnana liigitada.
Eesti-Mordva Seltsi eestvedaja sõnade kohaselt liigitabki selts end eelkõige rahvuspõhiseks, sest on loodud tugev side ülespoole – Fenno-Ugria hõimurahvaid koondava organisatsiooniga. Teisalt aga kultuuripõhiseks kogukonnaks, sest rahvuskultuuri viljelemine ja pärandi säilitamine on kogukonna prioriteet.
Võrgustumine
Eesti-Mordva Selts soovib, et nende kultuuripärand oleks teadvustatud ka väljapoole ning mõistetaks, et seda tuleb säilitada koos siinse (Eesti) kohaliku rahvaga. Oma eesmärkide ja soovide täitmiseks on vaja partnereid, sidemeid otsustajate tasandil jne. Seetõttu on loodud sidemed kohalikul tasandil vähemusrahvuseid koondavate katusorganisatsioonidega: Eestimaa Rahvuste Ühendus (ERÜ) ja Fenno-Ugria MTÜ ning poliitikat kujundava Kultuuriministeeriumiga ning Integratsiooni Sihtasutusega. Siinkohal peab märkima, et tugevama mõju saavutamiseks riiklike institutsioonidega suhtlemisel on moodustatud võrk Eesti-Mordva Selts → ERÜ → poliitiline tasand. Seltsi eest seisab poliitilisel tasandil ERÜ president (doktorikraadiga filoloog).
Läbi loodud sidemete on ersadel ja mokšadel tekkinud traditsioonilised võimalused oma kultuuri presenteerimiseks Tallinna Vanalinna Päevadel, Jõuluaja kultuuriüritustel Tallinna Raekoja platsil, Etnolaadal iga aasta septembrikuus, Hõimupäevadel oktoobris ning võimalus korralda ja tähistada ersa keele päeva iga aasta aprillikuus.
2024a mais tähistas Eesti-Mordva Selts oma 30ndat aastapäeva Eesti Vabaõhumuuseumis. Lisaks kogukonna liikmetele oli kutsutud 80 külalist, sealhulgas erinevatest institutsioonidest nagu eelpool nimetatud Kultuuriministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus.
Rahvusvahelisel tasandil on loodud sidemed teiste Fenno-Ugria kogukondadega Baškiirias, Usbekistanis, Udmurtias, Mari Elis. Kahjuks leidis viimane füüsiline kohtumine nende kogukondade esindajatega aset aastal 2013 Pariisis, Fenno-Ugria rahvaste päevadel. Lähedane on side ersade ja mokšadega Mordvas, kellega korraldatakse vastastikuseid kohtumisi, kaasates kohalikke artiste, teadlasi, ajakirjanike jne.
Sotsiaalne kapital
Sotsiaalne kapital hõlmab võrgustikke, suhteid, norme ja usaldust, mis eksisteerivad kogukonnas või ühiskonnas. See kujutab endast sotsiaalsete ressursside kogumit, mida üksikisik või koondunud inimrühmad ühiste eesmärkide või kollektiivsete probleemide lahendamiseks kasutada saavad (Putnam, 2001; viidanud Dill, 2015). Tuginedes eelnevale, võib järeldada, et sotsiaalne kapital on see, mis võimaldab Eesti-Mordva Seltsil koonduda kogukonnana, jagada omavahel teavet, koordineerida oma tegevust ja ühendada ressursse, et ühiseid eesmärke saavutada.
Sotsiaalne kapital võib kogukonna ja selle poolt loodud võrgustike erinevatel tasanditel esineda erinevates vormides. Kui võrrelda Eesti-Mordva kogukonda koos selle võrgustikega Woolcocki (2001) poolt nimetatud sotsiaalse kapitali erinevate vormidega, saab järeldada, et Eesti-Mordva Seltsi iseloomustavad kõik kolm sotsiaalse kapitali loomise aspekti.
Siduv sotsiaalne kapital kogukonnaliikmete vahel (inglise keeles bonding): kogukonnaliikmete vahel eksisteerib homogeense grupi püsiv side, mis tuleneb etnilisest kuuluvusest ja ühiselt võetud kohustusest säilitada ning kanda edasi oma rahvuskultuuri pärandit ning olla oma liikmete kui üksikindiviidide suhtes toetav ja abistab sisemisel mitteformaalsel tasandil.
Sild kui sotsiaalne kapital kogukondade vahel (inglise keeles bridging): läbi ERÜ ja Fenno-Ugria Asutus MTÜ liikmelisuse on loodud võrgustik teiste Soome-Ugri keelerühma kuuluvate kogukondadega. Need on erineva etnilise kuuluvusega kogukonnad, kuid samas kattuvate huvidega ning asuvad samal hierarhilisel tasemel.
Ühendav sotsiaalne kapital (inglise keeles linking): loodud on võrgustikud hierarhiliselt kõrgemal asetsevate võimutasandi asutuste ja organisatsioonidega: Kultuuriministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus, mille kaudu on võimalik saavutada mõju ja kaasata ressursse väljastpoolt oma ringkonda. (Woolcock, 2001; viidanud Gilchrist, 2019, 9)
Ühendussild kui sotsiaalne kapital Eesti-Mordva Seltsi ja ERÜ ning Fenno-Ugria Asutus MTÜ – seeläbi teisi soome-ugri rahvaid esindavate kogukondadega; on kui võimendatud ressurss, et saavutada soovitud väljundeid ühiskonnas. Näitkes Hõimurahvaste programm, mille raames antakse välja ka kirjandusauhinda, üle-eestiliseks kasvanud kultuurifestival Hõimupäevad, erinevate soome-ugri hõimude kultuuri- ja loomeinimeste poolt läbiviidavad koolitused jne.
Ühendava sotsiaalne kapitali näitena võib tuua Integratsiooni Sihtasutuse poolt pakutavad keele- ja arvutikoolitused, et ersade ja mokšade lõimumist Eesti ühiskonda edendada. Samuti Kultuuririkkuse aasta korraldamise möödunud 2024. aastal, mille raames ka Eesti-Mordva kogukond oma rahvuskultuuri esitleda sai.
Sotsiaalse kapitali loomise ühe vajadusena nähakse indiviidide suuremat kogukonda kaasamist ja seeläbi sotsiaalse tõrjutuse vähendamist (Gilchrist, 2019, 27).
Sageli saavad sotsiaalse tõrjutuse osaliseks inimesed, kes oma etnilise või kultuurilise identiteedi tõttu ühiskonnas kohta ei leia. Seepärast on selliste inimeste koondamine ühtseks kogukonnaks eriti vajalik. Kogukonna sisemine tugi ning loodud võrgustikes osalemine kingib kogukonnaliikmele kui indiviidile väljundi sotsiaalsete interaktioonide tekitamiseks ning paremaks ühiskonda integreerumiseks.
Sotsiaalset kapitali on keeruline mõõta, kuid Putnam (2009) on siiski välja pakkunud kolm võimalikku aspekti:
- Usaldus inimeste ja institutsioonide vahel;
- Osalemine ühiskondlikus tegevuses ja kodanikuaktiivsus;
- Isiklike kontaktide võrgustikud. (Gilchrist, 2019, 8)
Eesti-Mordva Seltsi kui kogukonna pikaajaline ajalugu, liikmete emotsionaalne seotus, toimivad võrgustikud ja aktiivne tegevus kultuurivallas, on tõestuseks eksisteerivast sisemisest usaldusest ja kogukonna sidususest ühiskonnaga, mis on üheks sotsiaalse kapitali tekkimise aluseks. Seega võib väita, et ülalpoolsed tingimused on täidetud.
Sotsiaalne kaasatus
Sotsiaalne kaasatus on muuhulgas võimalus ühineda või osaleda vaba aja veetmises kogukonnas ning kaasav kogukond pakub võrdseid võimalusi ressursside jagamiseks erinevate inimeste vahel (Townsend, 1997; viidanud Lloyd et al, 2006).
Inimene vajab sotsiaalset ja tunnetuslikku tuge ning seda kogukond pakubki. Eesti-Mordva Selts on kaasav kogukond, mis tagab oma liikmetele täiel määral osaluse kogukondlikus tegevuses ning võrdsed ressursid ka neile, kes ühel või teisel põhjusel ebasoodsasse olukorda satuvad (nt pandeemia perioodil).
Eesti-Mordva kogukond kaasab oma liikmeid aktiivselt rahvuskultuuri ja identiteedi väljendavatesse ettevõtmistesse, sündmustusse ja kohtumistesse, mis sotsiaalsete suhete loomist kogukonnast väljapoole toetavad. Samas eksisteerib kogukonna sees tugev omavaheline mitteformaalselt juhitud seotus. Isiklike sotsiaalsete suhete, vastastikuse toetuse ja abi andmisega on saavutatud ühtekuuluvuse tunne.
Nagu märgib kogukonna eestvedaja, toimib nende kogukond kui perekond, mille liikmed üksteist väga hästi tunnevad. Kogukond on sisemiselt toetav, mida ilmestavad näited sellest, et haiglavoodis lebajat külastatakse, talle helistatakse või aidatakse muul moel. 80aastaseks saanud kogukonnaliikmele korraldati kogukonna poolt juubelipidu, sest tema enda tervis seda teha ei võimaldanud. Pandeemia aastatel toimis kogukond kui toetuskogukond, sest vanemaealistele ja neile, kes olid sunnitud viibima isolatsioonis, jagasid teised kogukonnaliikmed abi. Sageli kogunetakse kogukonna ruumides Pärnu maanteel, et pidada kogukonnaliikmete sünnipäevasid või muid tähtpäevi või tullakse kokku, et kuulata Mordvast naasnud kogukonnakaaslase muljeid elust kaugel isade maal.
Kaasatust toetab sisemine kommunikatsioon läbi ühise WhatsApp grupi.
Põlvkondade vaheline koostöö
Arendades kogukonna eestvedajaga vestlust põlvkondade vahelisest koostööst, selle toime kriteeriumeid esialgu avamata, saan vastuseks, et põlvkondade vahelist koostööd tehakse ning see väljendub mitmetes kogukonna tegevustes.
- Eesti Vabaõhumuuseumis viidi läbi Mordva rahvustoitude valmistamise töötuba. Töötuppa kaasati ka teisi Fenno-Ugria hõimurahvaste esindajad ning koos valmistasid rahvustoitu erinevate põlvkondade esindajad, k.a lapsed. Tegevuse käigus näidati, kuidas elasid ersa ja mokša esivanemad, kuidas nad toitusid, tantsisid ja laulsid.
- Jõuluaja traditsioonina jagab kogukonna eestvedaja kogukonna vanemaealistele jõulukingitusi, tehes seda alati koos oma lapselapsega, kes on tänaseks 15aastane.
- Toimunud on kangastelgedel kudumisele töötuba, mille käigus kooti rahvarõivavöö ning rahvarõivaste ja ehete valmistamise töötoad erinevate põlvkondade osavõtul.
- Lastele korraldatakse ersa ja mokša keele tunde mängulises formaadis.
- Folklooriansambel “Vastoma“ koosseisuga külastati ja esineti hooldekodudes Lasnamäel ja Õismäel. Hooldekodu elanikele kingiti enda kootud sokid.
- Pärnus, Viljandimaal, Järvakandis ja ka ühes koolis Soomes viidi läbi ersa ja mokša keele tunde.
Võrreldes ülalpoolseid näiteid teooriaga, mis ütleb, et põlvkondade vaheline koostöö on tegevus, millest saavad kasu mõlemad pooled, mis parandab arusaamist teisest poolest ja muudab kogukonda sidusamaks ning poolte suhted säilivad (Tambaum, 2024); võib esimese kolme näite puhul eeldada põlvkondade vahelist koostööd mõlemale poolele kasutooval kujul. Näited neli kuni viis aga koostoimelist tegevust ei peegelda ning on pigem põlvkondade kokku toomine omavahelist paremat mõistmist saavutamata.
Pärast põlvkondade vaheline koostöö kriteeriumite selgitamist kogukonna eestvedajale ja küsimuse: „Kas loetletud tegevused parandasid põlvkondade hinnangut teineteise suhtes?“, esitamist, arvab ta, et mida rohkem ühiseid tegevusi ette võtta, seda enam mõistmist põlvkondade vahel tekib. „Kogukond on kui pere ja teame üksteise elust üldiselt palju.“
Võib järeldada, et põlvkondade vahelise koostöö põhiprintsiibid ei ole täielikult mõistetud ning parim viis neid selgitada, oleks ühine praktiline tegevus. Loodan, et kevadel õnnestub koostöös uuritava kogukonnaga korraldada ettevõtmine, mis kogukonnale põlvkondade vahelise koostöö põhimõtteid avab ning osapooltele kasu toob. Näiteks järgmise ersa keele päeva raames, mis on tulemas 16. aprillil 2025.
Eakate õpe
Kogukonna eestvedajaga vesteldes selgub, et vanemaealiste õppega teadlikult ja suunatult ei tegeleta. IT-alane kursus vanemaealistele viidi läbi koostöövõrgustiku Integratsiooni Sihtasutus poolt. Ka kogukonna nooremad liikmed õpetavad vanemaealisi arvuti kasutamises. Kõik kogukonna liikmed, k.a vanemaealised omavad IT-alast baasvõimekust, mis võimaldab osaleda kogukonna vestlusgrupis ning kogunemistel interneti kaudu.
Kogukonna jätkusuutlikkus
Kahjuks on hääbumas Eesti ühiskonnas sündinud ersade ja mokšade järeltulijate ehk noorema põlvkonna huvi kogukonna tegevuse suhtes ning pandeemia-aastad on vähendanud vanemaealiste pühendumust seoses hirmuga füüsilise kontakti ees. Samas töötavad seltsi liidrid selle nimel, et kaasata lapsi ja lapselapsi ning kogukonna jätkusuutlikkus tagada.
Vanema- ja keskealised liikmed püüavad noortele ja lastele anda edasi ja õpetada ersa ja mokša keelt, tehes seda sundimatul viisil läbi vestluste ja laulu. Selgitatakse ka rahvariiete au sees hoidmist ja kandmist kui identiteedi säilitamise osa. Osadel väikestel lastel on ka rahvariided olemas ning nad kannavad neid uhkusega.
Üldiselt on kuni 15aastased vabast tahtest ja huviga kaasatud. Noorem põlvkond osaleb üritustel, kuid organisatoorse töö osas initsiatiivi ei võta. Samas on mordva kultuuris pereväärtused väga tugevalt esindatud, sealhulgas ka (lapse)vanemate sõna austamine ja selle järgi toimimine. St kui vanem nõuab kogukonna tegevustest osavõtmist, siis seda ka tehakse. „Ema, ainult sinu pärast:“ ütles kord kogukonna eestvedaja tütar.
Ülikooli astumise aeg on noortele murdepunkt. Nii mõnedki suunduvad õppima välismaale ning mõttemaailm muutub.
Kogukonna eestvedaja jääb jätkusuutlikkuse osas optimistlikuks….
Kokkuvõte
Eesti-Mordva Selts esindab Eestis elavaid ersasid ja mokšasid, olles kultuurilise ja sotsiaalse identiteedi hoidmise keskpunktiks. Analüüs toob esile, et selts on loonud tugevad sidemed katusorganisatsioonide ja poliitiliste partneritega, et oma rahvuslikust ja kultuurilisest identiteedist tulenevaid eesmärke saavutada, selleks sisemist ja võrgustikupõhiselt loodud sotsiaalset kapitali kasutades. Selts seisab silmitsi noorema põlvkonna osaluse aktiivsuse langusega, kuid ei ole mõelnud selle peale, et üheks põhjuseks võib olla teadliku põlvkondade vahelise koostöö arendamise puudumine. Seltsi jätkusuutlikkus sõltub võimest kaasata nooremat põlvkonda ning säilitada ja arendada olemasolevaid sotsiaalse kapitali võrgustikke. Hoolimata väljakutsetest jääb seltsi eestvedaja optimistlikuks, nähes tulevikku, kus traditsioonid ja kogukonna väärtused püsivad.
Allikad
Dill, A. (2015). What is Social Capital 2015 – a review. [2024, detsember 30].
https://www.researchgate.net/publication/270449143_What_is_Social_Capital_2015_-_a_review
Gilchrist, A. (2019). The Well-Connected Community: A Networking Approach To Community Development. (3th ed.). Bristol University Press.
Lloyd, C., Tse, S., Deane, F., P. (2006). Community participation and social inclusion: How practitioners can make a difference. [2024, detsember 29].
Narusson, D. (2022). Kirik keset küla. Kogukond ja riik. [2024, detsember 25].
https://siseministeerium.ee/sites/default/files/documents/2022-12/kirik_keset_kyla.pdf