Autor: Aina Tõnutare, Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži magistriõppe Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas tudeng
Virtuaalse kogukonna tähendus
Ajal mil digitaalne maailm on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks, on ka virtuaalsed kogukonnad muutunud üha nähtavamateks. Mõistmine, mis on virtuaalse kogukonna toimimise alus ja mida nendes osalemine inimestele pakub, on oluline kogukonnatöö arendamise ja õppimise seisukohalt.
Digimaailma kogukondadest rääkides kasutatakse erinevaid termineid, enamlevinud on: virtuaalsed, veebi- või digikogukonnad. Virtuaalsest kogukondade kohta on märgitud, et seda võib võtta kui mitte reaalselt eksisteerivat, kujuteldavat kogukonda. Veebikogukonna mõistele on ette heidetud, et see hõlmab igasugust arvutipõhist suhtlust kasutajate vahel ja on liialt laialivalguv. Digikogukond jällegi viitavat rohkem tehnilistele omadustele, mitte inimeste vahelistele suhetele.
Virtuaalse kogukonna mõistet on esmakordselt defineerinud 1998.a Howard Rheingold, kes määratles seda kui sotsiaalset kogumit, mis tekib internetis, kui teatud hulk inimesi osaleb avalikes aruteludes piisavalt kaua ning piisava inimliku tunnetusega, et luua isiklike suhete võrgustikke küberruumis.
Kakskümmend aastat hiljem püüdsid Agostini ja Mechant leida virtuaalsele kogukonnale tänapäevasemat definitsiooni ja jõudsid järeldusele, et tegemist on üksikisikute ja/või äripartnerite kogumiga, kes suhtleb ühise või täiendava huvi kaudu, kasutades selleks ühist keelt ja vajadusel ka parakeelt. Suhtlemisel jälgitakse teatud protokolle või jagatud norme. Virtuaalse kogukonna tegevus toimub vähemalt osaliselt digitaalses keskkonnas, mida toetavad ja/või vahendavad internet või muud infotehnoloogilised süsteemid.
Ajas muutunud virtuaalse kogukonna mõiste näitab, kuidas koos võimalustega on arenenud ja muutunud ka kogukond. Füüsiline lähedus kogukonna moodustamisel ei ole küll esmatähtis, kuid seda ka ei välistata, lisandunud on täpsustused nii keele kui ka vahendava süsteemi osas.
Virtuaalse kogukonna liikmeid ühendavad ühised huvid ja eesmärgid: püsiv sotsiaalne suhtlus, ühised väärtused ja liikmelisuse reeglid või normid. Ühised põhjused, miks kasutajad nendega liituvad on infovahetus, sotsiaalse toetuse vahetamine, sõprus ja puhkus. Erinevuseks teiste kogukondadega on silmast silma suhtlemise puudumine ja anonüümsus ning nagu eelpool märgitud, siis liikmed ei ole seotud kindlalt ühegi kohaga (Agostini, & Mechant, 2019).
Virtuaalset kogukonda on osalejad ise kirjeldanud järgmiselt: „See on nagu linnaehitus – hea infrastruktuur on vajalik, aga inimesed annavad linnale hinge“. „See ei ole lihtsalt koht, kus inimesed postitavad. Me tõesti hoolime üksteisest ja see teeb meist kogukonna“.
Virtuaalne kogukond, kui võimalus puuetega inimestele
Arvestades, et virtuaalsed kogukonnad on olulised inimeste ühendamiseks, üksteise abistamiseks ning füüsiline kohalolek ja geograafiline asukoht ei ole piirav tegur, siis on sellised keskkonnad üheks võimaluseks puuetega inimestele suhtlemiseks.
Sotsiaalne kapital on oluline kõigis kogukondades, nii ka virtuaalses. Puuetega inimeste virtuaalses kogukonnas liikmetel on võimalus õppida teineteise kogemustest, pakkuda emotsionaalset tuge ning jagada praktilisi nõuandeid, mis võivad aidata igapäevaeluga toimetulekul.
Taifel ja Turnei loodud sotsiaalse identiteedi teooria alusel on grupid või kogukonnad, kuhu inimesed kuuluvad, olulised uhkuse ja enesehinnangu allikad. Puuetega inimeste virtuaalsed kogukonnad aitavad kaasa identiteedi ja kuuluvuse tunde tekkimisele. Virtuaalne kogukond pakub keskkonda, kus liikmed jagavad oma kogemusi ja samastavad end teiste sarnaste inimestega. Selline suhtlus annab võimaluse turvaliselt oma kogemustest rääkida ja üksteist toetada. Omavaheline julgustamine aitab suurendada emotsionaalset toetust ning mõistmist, et inimesed ei oleks üksi oma võitluses ja mured on mõistetavad teistele liikmetele.
Lõuna-Koreas uuriti liikumispuudega inimeste sotsiaalmeedia kasutamist ja kuulumist virtuaalsetesse kogukondadesse, ning sellest tulenevaid seoseid sotsiaalse toetuse ja depressiooni vahel. Uuringust selgus, et virtuaalne suhtlus oli üldiselt seotud parema heaoluga.
Loomulikult on ka Eestis olemas aktiivseid ja toimivaid puuetega inimeste veebikogukondi. Facebookist leiame näiteks „Ratastooli kasutajate foorumi“ ja jaanuaris 2025 aastal loodud „Onkoloogika“ grupi. Viimane küll onkoloogiliste haigustega toimetuleku toetamiseks. Sarnaselt teistele kogukondadele on sinna oodatud uued liikmed, kuid usalduse tekkimiseks ja eelarvamuste vaba õhkkonna tagamiseks toimetatakse igapäevases suhtluses privaatselt.
Autori kokkuvõtvad mõtted
Kuna liigne uudishimu ei ole viisakas ja isiklik kogemus piirdub ainult ühe virtuaalse kogukonnaga ning ka seal liikmeks olemise aeg on olnud lühike siis küsimusi lisandub iga päevaga. Kuidas kasutada ära kõike potentsiaali mida virtuaalne suhtlemisevõimalus pakub? Virtuaalses maailmas on palju lihtsam oma anonüümsust hoida ja seeläbi jääda märkamatuks, võib olla ka kaduda. Seega on ka küsimus kuidas märgata veebis inimesi, kes abi vajavad? Mida olen märganud – on see, et osalejate huvi ja omapoolne arvamuste avaldamine puuetega inimesi puudutavatesse seaduste, määruste, teenuste korraldusse on aktiivne. Loodetavasti sünnivad nendest mõtetest ka kõige mõistlikumad ja paindlikumad teenused. Tunnetatav on ka edusammudele ja õnnestumistele kaasa elamine ja toetuse pakkumine. Selleks ju sõbrad ja kogukond ongi, vahet ei ole kas virtuaalne või kindla asupaigaga seotud.
Mida edukamad me oleme kogukonnatöös liikmetele hääle andmisel ja kaasamisel, seda paremini leiavad erinevad mured lahenduse. Mõistmine, kui olulised on virtuaalsed kogukonnad neile, kellele igapäevaelus ligipääsetavus ja liikumine ei ole enesestmõistetavad, aitab paremini kaasata puuetega inimesi kui oma elu eksperte. Nende kogemuste jagamise võimalus ja julgustamine on oluline nii ühiskonna kui üksikisiku tasandil.
Artikli kirjutamisel kasutatud allikad
Agostini, S., & Mechant, P. (2019). Towards a definition of virtual community. Signo y
Pensamiento, 38(74). [03.01.2025]. https://doi.org/10.11144/Javeriana.syp38-74.tdvc
Leea, H. E., & Jaehee, C. (2019). Social media use and well-being in people with physical disabilities: Influence of SNS and online community uses on social support, depression, and psychological disposition. Health Communication, 34(9), 1043–1052. [02.01.2025]. https://doi.org/10.1080/10410236.2018.1455138