Fotol: osalejad koolipingis!
Mõtteid suveülikoolist pani kirja Eha Paas
25.–26. augustil toimus Tartus esimene kogukondade arendajate suveülikool „Koosloomest teaduseni“. Kahe päeva jooksul kohtusid 60 kogukonnatöö ja kogukondade arendamisega tegelevad inimesed, teadlased, tudengid ja praktikud. Programm ühendas teaduspõhised ettekanded, arutelud, posterettekanded, praktilised teemasessioonid ja osalejate endi kogemused. Suveülikooli eesmärk oli siduda kogukondade arendamise praktilised kogemused teaduspõhiste käsitlustega ning anda võimalus erinevaid vaatenurki ühiselt mõtestada.
Järgnev toob välja vaid väikese osa suveülikoolis kõlanud mõttetest ja aruteludest.
Mis on kaasaegne kogukondade arendamine?
Suveülikooli sissejuhatavatest teemadest joonistus minu jaoks välja küsimus: mida me õigupoolest kogukondade arendamise all mõistame?
Üha vähem saab kogukondade arendamist mõtestada nii, et keegi väljastpoolt tuleb ja „arendab kogukonda“. Tänapäevane lähenemine räägib pigem võimaluste loomisest – sellest, kuidas luua ruumi, suhteid ja tingimusi, milles inimesed saavad ise kaasa rääkida, otsustada, tegutseda ja vastutust võtta.
Rahvusvaheline Kogukondade Arendamise Assotsatsioon (The International Association for Community Development ehk IACD) sõnastas kogukondade arendamise definitsiooni 2016. aastal, millest on lähtunud ka Tartu Ülikooli kogukondade uurimisrühm: Kogukondade arendamist käsitletakse väärtuspõhise akadeemilise valdkonna, professiooni ja sotsiaalse liikumisena, mille keskmes on muu hulgas demokraatlikud osalusprotsessid, kestlik areng, õigused, sotsiaalne õiglus ja kogukondlike suhete kujundamine.
Kaasaegne kogukondade arendamine tähendab ka valmisolekut tunnistada, et kogukond ei ole ühesugune grupp inimesi. Seal on erinevad huvid, kogemused, vajadused. Kogukonna arendamise üks ülesandeid on luua võimalusi nende erinevate häälte kuuldavaks tegemiseks ning leida viise, kuidas inimesed saavad üksteist kuulata ja koos tegutseda. Selles mõttes on kogukondade arendamine tihedalt seotud demokraatiaga. See ei ole ainult küsimus sellest, kas külas toimub midagi või kas linnaosas on aktiivne selts. Küsimus on ka selles, kellel on võimalus osaleda, kelle teadmisi väärtustatakse ja kellel on võimalus mõjutada otsuseid.
Sama suund tuli tugevalt esile ka tänavusel Glasgow’s toimunud World Community Development Conference’il, mille teemaks oli Community Development in a Chaotic World: Challenge, Change and Collective Action. Rahvusvahelisel konverentsil käsitleti muu hulgas ebavõrdsuse, marginaliseerimise, võimu, kliimamuutuste, kogukondade kerksuse, inimõiguste, osaluse ja kollektiivse tegutsemise küsimusi. Konverents tõi Glasgow’sse 415 kogukondade arendajat, teadlast, tudengit, poliitikakujundajat, aktivisti ja kogukonnajuhti üle maailma. Eestist osalesid konverentsil Helina Tamm ja Dagmar Narusson.
Kogukonnatöö ei pea alati olema kiire
Üks mõte, mis Glasgow’s toimunud konverentsilt Eestisse kaasa tuli ja mida TÜ doktorant Helina Tamm suveülikoolis meiega jagas, oli aeglase kogukondade arendamise idee.
Kogukonnatöös kipume sageli mõtlema projektide, tähtaegade, mõõdikute ja nähtavate tulemuste kaudu. Aga usalduse tekkimine, suhete kujunemine ja inimeste valmisolek koos tegutseda ei järgi projekti ajakava. Kogukonna areng võibki olla aeglane. Aeglane ei tähenda passiivset ega ebatõhusat. See võib tähendada teadlikku valikut anda inimestele aega kohtumiseks, kuulamiseks, usalduse loomiseks ja oma lahenduste leidmiseks.
Antonia Darder, Loyola Marymount ülikooli professor, rõhutas Glasgow konverentsi ettekandes, et kollektiivne tegutsemine vajab kohtumise ja dialoogi paiku, usaldust, ühist mõtestamist ja aega – aega suhete loomiseks, ühiseks õppimiseks, planeerimiseks, kaotuste mõtestamiseks, tähistamiseks ja tuleviku kujutlemiseks. Need ei ole tema käsitluses kõrvaltegevused, vaid muutuse olulised alused.
Siit ka mõttekoht – kuidas sobitada omavahel süsteemide kiireid vajadusi ja kogukondade aeglasemat rütmi.
Kogukond on sageli esimene samm vabatahtlikuks olemisel
TÜ õppejõud Avo Trumm ja Merle Linno tõid päeva sissejuhatavas ettekandes välja vabatahtlikuse ja kogukonnatöö seosed. Kogukonnas tegutsemine on inimese jaoks sageli kõige lihtsam ja loomulikum võimalus vabatahtliku tegevusega alustamiseks. See võib sündida naabruskonna talgutel, külaseltsi ettevõtmises, kogukonnaürituse korraldamisel või lihtsalt appi tulles, kui kellelgi on abi vaja. Samas ei piisa vabatahtliku kaasamisel ainult võimaluse pakkumisest – vabatahtlik vajab ka toetavat keskkonda. Vabatahtliku tegevuse suundumuste uuring rõhutab, et vabatahtlikkus ei ole iseenesestmõistetav ressurss, vaid seda tuleb teadlikult hoida ja arendada. Inimene jääb suurema tõenäosusega vabatahtlikuna tegutsema siis, kui tegevus pakub talle autonoomsuse tunnet – võimalust ise otsustada ja kaasa rääkida, kompetentsuse tunnet – võimalust midagi õppida ja hästi teha, ning seotuse tunnet – kogemust, et ta kuulub teiste hulka ja tema panust märgatakse. Seega ei ole küsimus ainult selles, kuidas saada inimesed korraks appi, vaid kuidas luua kogukonnas selline keskkond, kus inimene tahab ja saab ka edaspidi panustada.
Vabatahtlike ja kogukondlike tegevuste suundumuste ja seirevõimaluste analüüs (VABU) annab värske ülevaate Eesti vabatahtlikkuse olukorrast ja arenguvõimalustest.
Kas omavalitsuses saab olla kogukonnatöötaja?
Ühe kõige rohkem arutelu tekitanud teema tõi suveülikooli Tallinna Ülikooli, Haapsalu kolledži vilistlane Kadi Paaliste oma magistritööga „Kogukonnatöötaja roll kohaliku omavalitsuse struktuuris ja selle tähendus demokraatia toetamisel“.
Küsimus ei ole pelgalt selles, kas omavalitsuses peaks olema kogukonnatöötaja ametikoht. Palju olulisem on mõelda, milline saab olla selle inimese roll omavalitsuse ja kogukondade vahel.
Ühelt poolt on kogukonnatöötaja osa omavalitsuse organisatsioonist. Teisalt peaks ta olema kogukonna jaoks inimene, kelle poole saab pöörduda, kellele saab oma mõtteid ja muresid rääkida ning kes aitab kogukonna vaatenurgal jõuda omavalitsusse. Seega peab kogukonnatöötaja suutma korraga mõista nii omavalitsuse kui ka kogukonna vaatenurka. Võib-olla seisnebki selle rolli väärtus just võimes olla nende kahe maailma vahel tõlk, sillalooja ja usalduse kandja.
Kogukonnatöötaja rolli puhul on oluline mõelda kaugemale sündmuste korraldamisest või kogukondade „aktiveerimisest“. Kui kogukonnatöö toetab inimeste osalemist ja võimalust oma elukeskkonda puudutavates küsimustes kaasa rääkida, on sellel otsene seos demokraatia toimimisega.
Individualist võib olla väga hea koostööpartner
Minu jaoks oli väga põnev Mai Beilmanni sotsiaalse kapitali käsitlus. Eestis räägime üsna sageli sellest, et oleme individualistlikud ning just see olevat üks põhjus, miks inimesed ei taha või ei oska kogukondlikult tegutseda. Teaduskirjandus annab põhjust seda pilti veidi nüansseerida.
Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessori Mai Belmanni uurimistööde tulemused näitavad, et iseseisvat mõtlemist ja tegutsemist ning avatust muutustele väärtustavad inimesed võivad olla rohkem seotud mitteametlike võrgustikega ja väljendada suuremat sotsiaalset usaldust. Koostöine individualist ehk inimene võib olla väga iseseisev, väärtustada oma vabadust ja otsustada ise – ning samal ajal luua aktiivselt suhteid, võrgustikke ja koostööd.
Kogukonnatöö ülesanne ei ole tingimata muuta individualisti kollektivistiks. Pigem võiks kogukondade arendamine luua võimalusi, kus iseseisvad inimesed saavad oma teadmisi, oskusi ja algatusvõimet teistega ühendada.
Seega ei pruugi küsimus olla selles, kas eestlane on piisavalt kogukondlik. Küsimus võib olla hoopis selles, milliseid võimalusi me inimestele koostööks loome.
Teadlane ja praktik võiksid olla ühes paadis
Suveülikooli teine päev viis arutelu veel ühe olulise küsimuseni: kelle teadmised loevad, kui me räägime kogukondadest?
USA teadlase Thomas A. Bryeri ettekanne kogukondade kaasamisest uuringute läbiviimisse ning Tallinna Ülikooli teaduri ja õppejõu Tiina Tambaumi Eesti kogemuse tutvustus kaasuurijatega tõid fookusesse uurimisviisid, kus kogukonnaliikmed ei ole ainult uurimise objektid, vaid saavad osaleda ka teadmise loomises ja olla kaasuurijad. See on kogukondade arendamise jaoks oluline mõtteviis. Kui teadlane uurib kogukonda, peab kogukonnal olema võimalus küsida: miks uuritakse, mida uuritakse ja mida me ise sellest teadmisest saame? Veelgi enam – kui uurimus räägib meie elust, võiksime olla selle teadmise loomises kohal.
Teadlane ja praktik ei peaks olema kaks eri maailma. Kahe päeva jooksul tekkis korduvalt tunne, et nad võiksid olla ühes paadis: teadlane toob teooria, meetodid ja analüüsi, praktik kogemuse, konteksti ja teadmise sellest, mis päriselus toimub. Kõige tugevam teadmine sünnib nende kohtumisel.
Sama küsimus kõlab ka Antonia Darderi Glasgow ettekandes. Ta tõstab esile eetilise vajaduse teha kogukondadega ausat analüüsi, mitte lihtsalt kogukondade kohta koostatud uuringuid, mille tulemused kogukondadeni tagasi ei jõua. Tema käsitluses tähendab kogukondadega töötamine ka valmisolekut õppida koos kogukondadega ja tunnistada nende teadmisi teadmise loomise legitiimse allikana.
Vaimne tervis, peretöö, saared, kogukonnateater, külavanemad ja sotsiaalne taristu
Teise päeva paralleelsessioonid näitasid hästi, kui laiaks on kogukondade arendamise väli muutunud. Arutati vaimse tervise raskustega inimeste kaasamist kaasuurijatena, Perepesa kogukonnatööd, solidaarsust ja kogukondlikku koostööd kerksuse suurendamisel ning saareliste kogukondade eripära. Teistes sessioonides vaadati sotsiaalse taristu rolli kogukondlike innovatsioonide tekkimisel, kogukonna ressursipõhist arendamist Eestis, kogukonnateatri kogemust ning külavanema muutuvat rolli.
Need teemad näitavad, et tänapäevane kogukondade arendamine ei ole ühe valdkonna asi vaid see puudutab väga erinevaid eluvaldkondi – tervist, heaolu, demokraatiat, haridust, kultuuri, kriisivalmidust, kohalikke suhteid ja ruumi, kus inimesed elavad. Ja võib-olla just siin peitubki kogukonna arendamise tugevus: see aitab näha seoseid seal, kus tavaliselt vaatame valdkondi eraldi.
Fotol: osalejate posterettekanded, mis tõid nähtavale osalejate ressursid
Miks on vaja kogukondade arendajate suveülikooli?
Esimese suveülikooli üks oluline väärtus oli võimalus korraks igapäevasest tegevusest välja astuda ja küsida: miks me teeme seda, mida me teeme?
Praktikud vajavad uusi tööriistu, aga sama palju vajavad nad võimalust oma kogemust mõtestada. Teadlased vajavad uurimisküsimusi, mis sünnivad päriselust. Tudengid vajavad võimalust näha, kuidas õpitu päriselus töötab. Kogukonnad vajavad aga teadmisi ja inimesi, kes oskavad erinevaid vaatenurki kokku tuua. Seetõttu on sellisel kohtumisel omaette väärtus. See loob ruumi, kus teadmine ei liigu ainult ülikoolist praktikasse, vaid ka praktikast ülikooli. Esimese suveülikooli ülesehitus lähtuski sellest mõttest: ühendada kaasaegsed teoreetilised käsitlused, teaduspõhine teadmine, Eesti kogemused ja osalejate endi praktikad. Ja võib-olla ongi sellise suveülikooli kõige suurem väärtus see, et see toetab erialast kogukonda, kus saab korraga õppida, vaielda, küsida, kahelda ja uusi koostööideid algatada.
Teine suveülikool tuleb!
Millal? Tõenäoliselt 2027. aasta augustis. Milliste teemadega täpsemalt, seda hakkavad korraldajad koos kogukondade arendajatega paika loksutama.
Seniks saab igaüks oma teadmisi täiendada:
👉 Lugedes Eesti kogukondade arendamise teemadel valminud tudengitöid, tasub vaadata Tartu Ülikooli KASHi almanahhi, kuhu on kogutud Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu õppekaval valminud kirjalikke töid.
👉Tartu Ülikooli juures tegutseb ka Kogukondade uurimisrühm, mille uurimisteemad hõlmavad muu hulgas kogukondade arendamist, saarelisust ja saarte kogukondi, avatud dialoogi ja dialoogilisi praktikaid, vaimset tervist ning kogukondade toimevõimekust.
👉Rahvusvaheliste kogukondade arendamise teemadega kursis püsimiseks tasub jälgida Community Development Journal’i, mida annab välja Oxford University Press.
👉Eesti igapäevaste kogukondade arendamise uudiste ja tegemistega saab ennast kursis hoida loomulikult Kogukonnaveebi kaudu.
Veel lugemiseks
Beilmann, M., & Realo, A. (2012). Individualism-collectivism and social capital at the individual level. Trames, 16(3), 205–217. https://doi.org/10.3176/tr.2012.3.01
Beilmann, M., Kööts-Ausmees, L., & Realo, A. (2018). The relationship between social capital and individualism–collectivism in Europe. Social Indicators Research, 137, 641–664. https://doi.org/10.1007/s11205-017-1614-4
Tatrik, K. (2017). Individualistide sotsiaalne kapital kipub olema suurem kui kollektivistide. ERR. https://novaator.err.ee/607033/individualistide-sotsiaalne-kapital-kipub-olema-suurem-kui-kollektivistidel
Linno, M. Kass,K. Kasearu, K. ja Trumm,A. (2026) Uurimisprojekt Vabatahtlike ja kogukondlike tegevuste suundumuste ja seirevõimaluste analüüs“ (VABU). Siseministeerium. https://uhiskond.ut.ee/sites/default/files/2026-03/VABU%20l%C3%B5ppraport%20esitamiseks.pdf
__________________________________________________
Aitäh kõigile korraldajatele, esinejatele ja osalejatele! Need olid kaks sisutihedat päeva, mis andsid nii mulle, kuid usn, et ka kõigile osalejatele mõtteainest pikemaks ajaks. Kohtumiseni järgmises suveülikoolis!
Suveülikooli korraldasid Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledž, Eesti Rahvaülikoolide Liit ja Maakondlike Arenduskeskuste MTÜ siseministeeriumi strateegilise partnerluse „Kogukonnakeskse lähenemisviisi rakendamine 2023–2026“ raames.