Garri Raagmaa, Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise kaasprofessor
Eesti omavalitsused seisavad järjest sagedamini olukorra ees, kus nende territooriumile kavandatakse suuri investeeringuid: tuuleparke, energiasalvesteid, tööstusalasid, kaitseväe harjutusvälju või suuri kaevandusi. Kuigi sellised arendused võivad tuua piirkonda töökohti, maksutulu ja parema taristu, tekivad nendega sageli konfliktid kohalike kogukondadega. Rahvusvahelises teaduskirjanduses kirjeldatakse seda nähtust sageli NIMBY („not in my backyard“) mõistena, kuid tänapäevased uuringud näitavad, et vastuseisu põhjused on märksa sügavamad kui lihtsalt soov muutusi vältida (Devine-Wright, 2011).
Kogukondade vastuseis tekib enamasti siis, kui inimesed tunnevad, et otsuseid tehakse üle nende peade, nendega arvestamata. Wüstenhagen jt. (2007) rõhutavad, et suurinvesteeringute edu sõltub kolmest tegurist: sotsiaal-poliitilisest toetusest, turu toimimisest ja kohaliku kogukonna aktsepteerimisest. Just viimane on sageli määrava tähtsusega. Kui kogukond tajub protsessi ebaõiglase või läbipaistmatuna, suureneb konfliktide oht sõltumata projekti majanduslikust kasust.
Eesti kontekstis on see eriti oluline roheenergia arendamisel. Tuuleparkide ja energiatootmise laienemine toimub peamiselt maapiirkondades, kus inimestel on tugev kohaidentiteet ja side harjumuspärase elukeskkonnaga. Kogukond ei tähenda ainult geograafilist paiknemist, vaid ka ühiseid väärtusi, suhteid ja kuuluvustunnet (Narusson, 2020). Kui arendus muudab nähtavalt kohaliku maastiku või igapäevaelu, tajutakse seda sageli ohuna. Mida suurem muutus, seda enam ollakse sellele vastu. Näiteks tuumajaama ja fosforiidikaevanduse puhul peab eeltöö olema märksa pikaajalisem. Samas on mõisate arendused toimunud Eestis valdavalt suuremate tagasilöökideta – need on meie maastiku osaks olnud juba aastasadu.
Vastandumine ei ole siiski paratamatu. Näiteks Taanis Samsø saarel saavutati taastuvenergia arendamisel laialdane kogukondlik toetus kohaliku omandi ja otsustusõiguse suurendamisega. Cowell, Bristow ja Munday (2011) märgivad, et kogukondlik kasu ei tohi piirduda üksnes talumistasudega. Inimesed ootavad õiglast osalust otsustamises, läbipaistvat kommunikatsiooni ning reaalseid pikaajalisi hüvesid. Kui kohalikud elanikud saavad investeeringust otsest kasu – näiteks töökohtade, odavama energia, kogukonnafondi või taristu parandamise kaudu –, suureneb ka valmisolek muutusi aktsepteerida (Jenkins et al., 2016). Vastasel juhul võivad suurinvesteeringud süvendada ääremaastumist ja usaldamatust institutsioonide vastu.
Planeerimises on seega keskseks nn kokkuleppe arhitektuur: protsess, kus arendaja, omavalitsus ja kogukond lepivad varases etapis eeldatavatest mõjudest lähtuvalt kokku hüvitised, aga ka ühised arengueesmärgid. Seda eriti juhul kui arendus mõjutab ka teisi investeeringud. Kogukondade kaasamine ei saa piirduda ainult kommunikatsiooniga, vaid peab andma lahendused märksa enamale regionaalarengu küsimustele. Ka Healey (1997) rõhutab koostöise planeerimise tähtsust: kestlikud lahendused sünnivad vaid siis, kui erinevad huvirühmad tajuvad protsessi õiglasena.
Eesti omavalitsuste peamine väljakutse ei ole seega ainult investeeringute ligimeelitamine, vaid see kuidas kujundada õiglane ja läbipaistev koostöömudel. Kogukondade varane kaasamine, kohaliku kasu selge määratlemine ning usaldusväärne planeerimisprotsess aitavad vähendada konflikte ja suurendada piirkondade arenguvõimekust. Eduka suurinvesteeringu eelduseks on kokkulepe kogukondadega.
Viited
Cowell, R., Bristow, G., & Munday, M. (2011). Acceptance, acceptability and environmental justice: The role of community benefits in wind energy development. Journal of Environmental Planning and Management, 54(4), 539–557.
Devine-Wright, P. (2011). Public engagement with large-scale renewable energy technologies: Breaking the cycle of NIMBYism. Wiley Interdisciplinary Reviews: Climate Change, 2(1), 19–26.
Healey, P. (1997). Collaborative planning: Shaping places in fragmented societies. Macmillan.
Jenkins, K., McCauley, D., Heffron, R., Stephan, H., & Rehner, R. (2016). Energy justice: A conceptual review. Energy Research & Social Science, 11, 174–182.
Narusson, D. (2020). Kogukonna mõiste ja kogukonnatöö käsitlused Eestis. Tallinna Ülikool.
Wüstenhagen, R., Wolsink, M., & Bürer, M. J. (2007). Social acceptance of renewable energy innovation: An introduction to the concept. Energy Policy, 35(5), 2683–2691.