Foto Kadri Pau
Kui räägime kultuurielust maapiirkondades, mõtleme sageli rahvamajadele, omavalitsustele või suurtele sündmustele. Egle Kõvaski magistritöö „Kolmanda sektori roll kultuurielu korraldamisel Valgamaa hajaasustusega piirkondades“ pöörab pilgu aga neile, kes sageli jäävad märkamatuks – külaseltsidele, MTÜ-dele ja kogukonna eestvedajatele, kelle najal püsib suur osa kohalikust kultuurielust.
Uuringust selgub, et kolmanda sektori roll on palju enamat kui ürituste korraldamine. Kohalikud ühendused aitavad hoida inimesi omavahel ühenduses, loovad võimalusi kohtumiseks, tugevdavad kogukonnatunnet ning kannavad edasi paiga identiteeti ja traditsioone. Paljude inimeste jaoks on just need tegevused põhjus kodust välja tulla, uusi tuttavaid leida ja tunda, et nad kuuluvad oma kogukonda.
Kogukondade arendajatele pakub töö huvitavat kinnitust sellele, et kultuurielu mõju ei saa mõõta ainult osalejate arvu või sündmuste hulga kaudu. Sama oluline on mõju inimeste heaolule, usaldusele, ühtekuuluvustundele ja valmisolekule ühiselt tegutseda. Uuring näitab, et just sellised nähtamatud tulemused on sageli kogukonna elujõulisuse tegelik alus.
Omavalitsuste jaoks on töö väärtuslik lugemine seetõttu, et see näitab üsna selgelt, millised on kogukondade peamised kitsaskohad. Raha nappus ei ole alati suurim probleem. Sageli valmistavad rohkem muret eestvedajate vähesus, vabatahtlike ülekoormus, info halb levik, transpordiprobleemid ning noorte ja tööealiste inimeste vähene kaasatus. Need väljakutsed on omavahel seotud ja mõjutavad otseselt kogukondade võimekust kohaliku elu arendamisel.
Töö ei piirdu ainult probleemide kirjeldamisega. Autor pakub välja ka rea praktilisi ideid, mis võiksid aidata kogukondade ja omavalitsuste koostööd tugevdada: maakondliku kultuurikalendri loomine, kogukondades peituvate oskuste kaardistamine, ühine ülevaade sündmuste korraldamiseks vajalikust inventarist ning parem arusaam sellest, kuidas inimesed tegelikult kohalikku infot tarbivad.
Kõvaski magistritöö vaatab kultuurielu alt üles – kogukonna vaatenurgast. See aitab paremini mõista, miks mõnes paigas sünnivad algatused ja koostöövõrgustikud, mis hoiavad piirkonna elavana, samal ajal kui teistes kohtades jääb potentsiaal kasutamata. Uuring tuletab meelde, et tugev kogukond ei teki iseenesest – selle taga on inimesed, suhted ja oskus märgata ning kasutada kohalikke ressursse.
Soovitame magistritööd lugeda kõigil kogukondade arendajatel, kultuurikorraldajatel ja omavalitsuste töötajatel, kes otsivad vastuseid küsimusele, kuidas hoida elu ja kultuuri elavana ka väikestes ja hajaasustusega piirkondades.