Artikli ja foto autor: Helen Kari
Siseministeeriumi strateegilise partnerluse “Kogukonnakeskne valitsemisviis 2023-2026” üks eesmärke on suurendada kogukondade elanikkonnakaitse ja kriisivalmiduse alaseid teadmisi. Selleks on muuhulgas ellukutsutud tegevus kogukonna kriisivalmiduse mentorprogramm, kus sellealast nõustamist, tuge ja vajadusel ka koolitusi korraldatakse mentori kaasabil ühele kindlale kogukonnale. N-ö pilootkogukonnaks valiti Karla küla Harjumaal Kose vallas, kus vajaduste kaardistamise järel otsustati moodustada vaid naistest koosnev kriisivõrgustik. Mentoriks sel teel oli Helen Kari, kelle tööriistakastis on nii kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magristrikraad kui ka tööalane kogemus Päästeametis, kommunikatsiooni vallas.
Vajadus kaasata ainult naisi koorus välja mitmest erinevast ajurünnakust. Põhiliseks põhjuseks sai see, et suurema(te) kriisiolukordade puhul on tõenäoline, et just mehed on need, kel on kriisiaja töö või tegevus kuskil mujal ning naised jäävad kodudesse üksi, eriti kriitiline on see maapiirkondades, kus võib olla vajadus nii ise puud teelt eemalda kui ka generaatorit käivitada. Ressursipõhise kogukonna arendamise nurga alt vaadatuna on igas vanuses naistel väga palju tugevusi, oskusi ja just vanemal põlvkonnal ka aega olla kriisolukordades toeks teistele. Niisiis leiti, et võrgustikus võiks osaleda just naised, kel puudub kriisiaja töökoht (nagu nt naiskodukaitsjad).
Naiste kriisivõrgustik kohtus kolm korda ning tegevused hõlmasid ressursside kaardistamist, suhete loomist ja edasiste vajaduste ning tegevuste planeerimist. Teooria kohaselt annab oma isiklike tugevuste, olemasolevate varude ja ressursside tundma õppimine suurema julguse ja valmisoleku vaadata otsa ka rasketele aegadele ning usaldusväärsete kaasamõtlejate võrgustiku loomine tekitab kuuluvustunnet, mis samuti eelnevat toetab. Esimene kohtumine leidis aset Kose Päevakeskuses, kus toimus ka koolitus koduste kriisivarude komplekteerimise nippide ja trikkidega. Kaks järgmist kohtumist toimusid osalevate naiste koduköökides, kus nii atmosfäär kui ka talvine meeleolu väga hästi toetasid mõtisklemist (kriisideks) valmistumise teemadel. Igal juhul oli iga kohtumise kokkuvõtvaks noodiks tunne võimestumisest ja ühtsusest.
Kohtumiste vahepeal sai täidetud ka veebipõhine kriisitöövihik, mis algselt mõeldud küla ühise kriisiplaani kirjutamise aluseks, kuid hiljem otsustati, et suurem kasu sellest on, kui plaan jääb perede isiklikuks kriisiplaaniks. Ühiselt leiti, et siin on ka õppimise koht teistele küladele ja omavalitsustele – näiteks külavanema või vallaametniku poolt kirjutatud plaan kellelegi teisele võib jääda umbisiklikuks või marginaalseks. Isiklikest vajadustest ja lugudest lähtuv reaalne ja orgaaniline perede kriisiplaan sunnib aga iga kodanikku ise oma pere võimalustele ja piirangutele otsa vaatama ning ise lahendusi leidma. Parim on, kui seda mõtestatakse läbi kogu perega, sh ka lastega, sest kriisiolukorras on suur tõenäosus, et pere pole alati täiskoosseisus kodus. Ja ümberkaudsete naabritega asju arutades ongi võimalik plaanid võrgustikuks ühildada, mis võibolla elujõulisem ja jätkusuutlikum kui aeguv dokument.
Üks märkamine kohtumiste käigus ja järel kerkis pidevalt – naised vajavad otsest võrgustumist, sest teemad, mis tõstatuvad on teistsugused ja omavahel ei häbeneta tunnistada asju, mida ei osata. Sinna sisse vajatakse ka üksteise peegeldust asjadest, milles ka väga head ollakse ning sellise dünaamika käigus toimub võimestumine – me saame hakkama! Selleks korraks sai mentorprogramm küll lõpu, kuid Karla naiste kriisivõrgustik jätkab kooskäimist ning valmistub laienemiseks. Samuti oma vajadustele vastavate koolituste kavandamist (mootorsae ja generaatori koolitused) ning suhtlusvõrgustiku tugevdamist, et heal ajal headest asjadest rääkida ja raskel ajal üksteisele toeks olla.
Kokkuvõtteks kolme kohtumise ja töövihiku täitmise järel said naised öelda julgelt, et vaatamata kaardistatud muredele ja hirmudele on hetke tunne, et kõigega saadakse hakkama. Ka hirmud said koos arutledes konkreetsema näo, mida ka adresseerima ja maandama saab hakata. Samuti on vajalik tunnistada, et kriisivalmidus pole midagi, mida peab riigi või Päästeameti jaoks tegema, see on mõttemuster ja elamise viis. Ei pea tingimata kõiki maailmalõpu stsenaariume läbi mängima ja vandenõuteooriaid kartma, vaid elama nii, et mis iganes ka ei juhtuks, saaks meie sitkete naiste kodudest iga kriisi järgselt elamisväärsed ja iseseisvalt hakkamasaavad “oaasid”.