Kogukonna kriisiplaani koostamise koolitustest Lääne ja Ida regioonides: kuidas ikkagi saavad kogukonnad oma kriisikindlust tõsta?

Artikli ja fotode autor: Heleriin Jõesalu

23. novembril ja 7. detsembril toimusid Lääne ja Ida regiooni maakondadele samasisulised koolitused “Kogukonna kriisiplaani koostamine”. Ehk siis koolitustele olid oodatud nii Pärnumaa, Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Raplamaa, Järvamaa, Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa kogukonnad. Kaks laupäeva tõi kokku ligi poolsada osalejat. Nende hulgas olid eelkõige erinevate kogukondade eestvedajad ja liikmed, aga ka teemaga seotud isikuid, näiteks nii kohalikest omavalitsustest, vabatahtlikest organisatsioonidest kui ka haridusasutustest jne. Koolitas Kristi Aav, kelle teadmiste ja kogemuste pagas sel teemal on hea kombinatsioon töökogemusest Päästeametis, vabatahtlikust tööst Naiskodukaitses ja Tartu Ülikooli magistritaseme õpingute lõpetamisest kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu erialal.

Kriisikindluse loomine ja elanikkonnakaitsega seotud teemad on täna mõistagi väga aktuaalsed. Elanikkonnakaitse kontseptsiooni kohaselt tähendab elanikkonnakaitse ühiskonna eri osaliste – inimeste, kogukondade, kohalike omavalitsuste ja riigi (keskvalitsuse) – ühist jõupingutust.

Kui üksikisiku rolli vaatest on see mõnevõrra selgem, taandudes sellele, et mida mina isikult saan selleks ära teha, et olla paremini erinevateks kriisideks valmistunud. Ja ka kohaliku omavalitsuse ning keskvalitsuse rollid ja ülesanded on samuti selged, sest need on reguleeritud erinevate seaduste ja kordadega. Siis kogukonna roll võib tekitada küsimuse – kuidas ikkagi saavad kogukonnad oma kriisikindlust tõsta ja elanikkonnakaitsele kaasa aidata?

Kogukond katusmõistena võib viidata väga erinevatele inimkooslustele. Tihti mõtleme kogukondadest kui paikkondlikest kogukondadest – külakogukondadest, linnaosadest või asumiseltsidest, korteriühistustest. Kogukonnad võivad muidugi olla ka huvi- või näiteks professioonipõhised, näiteks jahimeeste kogukond, laulukoor, vabatahtlikud jne.

Aga pelgalt samas külas või kortermajas elamine või kooris laulmine ei pruugi tähendada, et kujuneb aktiivne kogukond. Kogukonnatöö lektorile ja sotsiaalse innovatsiooni teadurile Dagmar Narussonile toetudes hõlmab kogukonna mõiste endas palju erinevaid, kuid ka ühiskonna dünaamilisuse tõttu muutuvaid aspekte – lihtsal viisil markeerides on kogukond katustermin ja erinevatel kogukonnaliikidel on teatud ühisosad.

Need ühisosad, millele ta viitab on inimestevaheline suhtlemine ja vastastikune seotuse tunne. Kogukonna mõistet kui nähtust edasi avades tulevad veel mängu selle sümbolistlik ja pragmaatiline funktsioon (nt jagatud väärtused ja kogukonnaliikmete praktilised tegevused) ning kogukonnatunde nähtus. Pikemalt saab selle kohta lugeda Dagmar Narussoni artiklist “Kogukonna tähendused”. Kokkuvõtvalt tõdeb ta, et inimesed otsivad kogukonnast ühishuvisid ehk teisi inimesi, kellel on samad või sarnased huvid. Just kogukonnast algavad muutused, seega on kriisis toimetulemises, uue juurutamisel jne oluline, et kogukondades leitakse teemad, millest sealsed inimesed päriselt hoolivad, et hakata üheskoos tegutsema.

Üheks ühendavaks teemaks ja vajaduseks võiks saada kogukonna kriisiplaani koostamine. Koolitaja Kristi Aav avab selle mõiste järgmiselt:

“Kogukonna kriisiplaan on kogukonna poolt koostatud dokument, kus on kaardistatud kogukonda ohustavad hädaolukorrad ning lisatud käitumisjuhised, kommunikatsioonimeetmed ja edasine tegevusplaan tagamaks kriisiolukordades kogukonna vastupanuvõime suurendamise.”

Ja kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegu on paberi kirjutamisega, siis selle koostamiseks ei saa üle ega ümber kogukonnaliikmete omavahelisest suhtlemisest ja otsustest astuda praktilisi samme kriisikindluse suurendamiseks – vaid nii saab sellest dokumendist kogukonna kokkulepe.

Oma koolitusel suunas Kristi Aav mõtlema, et alustada tuleks ikkagi kriisiplaani eesmärgist, ehk miks on seda tarvis. Oluline on läbi mõelda, mis on need võimalikud hädaolukorrad, milleks tuleks valmistuda? Paikkondliku kogukonna puhul mängib juba ainuüksi suurt rolli see, kus täpselt asutakse. On selliseid väljakutseid, mis puudutavad meid kõiki (nt nagu 2020. aastal puhkenud koroonakriis või käesoleval ajal kõrgenenud julgeolekuoht Ukraina sõja sündmuste valguses), kuid on ka selliseid, kus just asukoht muudab teatud väljakutsed rohkem või vähem realistlikemaks – nii on meile tuttavad väljakutsed saartel ja rannikualadel, Kagu-Eesti torm, Padaorg jne; erinevad on kindlasti ka linna- ja maapiirkondadega seotud väljakutsed keerulistel aegadel.

Edasi tasukski hoopis keskenduda sellele, et mis on juba olemas – ehk millised on ühe või teise kogukonna ressursid. Nende hulka kuuluvad kogukonna liikmed ise – nende teadmised ja oskused ning vahendid, mida nad omavad (nt generaator, ATV jne), looduslikud ressursid meie ümber (nt allikad), aga ka näiteks infrastruktuur (nt kaevud; kohad, kuhu varjuda). Ressursipõhine lähenemine kogukondade arendamisele (asset based community development) on lähenemisviis, mis nihutab fookuse sellelt, mis kogukonnas puudu ja valesti, sellele, mis olemas ja tugev ehk ühistele ressurssidele. (Inglise keeles kõlab tabav mõte järgmiselt: focus what´s strong not what´s wrong). Ressursipõhise kogukonna arendamise lähenemisviisiga on põhjalikumalt võimalik tutvuda juhendmaterjali “Ressursipõhise kogukonna arendamise põhimõtted ja rakendamine”, mille leiab Kogukonnaveebist.

“Iga kogukonna kriisiplaan on koostatud vastavalt kogukonna eripärale ja vajadustele. Identset kriisiplaani pole olemas!” (Kristi Aav)

Kuigi kriisikindluse tõstmine on paljuski seotud ettevalmistusega tulemaks iseseisvalt toime võimalikult kaua nii üksikisiku kui ka kogukonnana, siis tulles tagasi artikli algusesse, tähendab elanikkonnakaitse ühiskonna eri osaliste – inimeste, kogukondade, kohalike omavalitsuste ja riigi (keskvalitsuse) – ühist jõupingutust. Seega kogukond ei ole üksi, ega kuidagi eraldiseisev. Oluline on teada, milline roll ja vastutus on riigil ehk erinevatel ministeeriumitel ja/või nende allasutustel ning kohalikul omavalitsusel. Keskne roll on ka elutähtsate teenuste osutajatel, kes on omakorda seotud nii riigi kui ka KOVide rollidega. Elutähtsate teenuste hulka kuuluvad näiteks: elektri, kaugkütte ja veega varustamine, telefoniteenus, mobiiltelefoniteenus, andmesideteenus jne. Kriisireguleerimisülesandeid täidetakse lähimuse põhimõtte kohaselt võimalikult madalal vajalikul tasandil. Mida paremini teame nii üksikisiku kui kogukonnana, millest kriisireguleerimise ülesannete täitmisel lähtutakse, seda rohkem saame olla ette valmistunud, sealhulgas kui kõik ei lähe plaanikohaselt. Ülevaate igaühe rollist kriisis leiab siit.

Seega, mida rohkem osapooli (partnereid)kaasata dialoogi, seda tõenäolisem, et kogukonna kriisiplaan saab selgem. Nendeks võimalikeks partneriteks võiksid olla mõistagi kogukonna liikmed ise, kohalik omavalitsus (sh KOV kriisikomisjonide liikmed), kohalikud ettevõtted, kohalikud MTÜd/seltsid, vabatahtlikud (vabatahtlik pääste, abipolitseinikud, Eesti Punane Rist jne), Naiskodukaitse, Kaitseliit, Päästeamet, kogudused (kirik), haridusasutuste esindajad, elutähtsate teenuste osutajad jne. Kõik nad muidugi ei kuuluks tuumikmeeskonda, kuid neil võib olla väärtuslikku informatsiooni (sh ressursse) kogukonna kriisikindluse tõstmiseks. Samuti võivad nad toetada ettevalmistust, panustades ennetustegevusse. Näiteks nii Päästeamet kui ka Naiskodukaitse pakuvad vastavateemalisi koolitusi ja õppusi. Loe täpsemalt Päästeameti kodulehelt.

Et kogukonna kriisiplaanist saaks nn elav dokument, suunab koolitaja Kristi Aav selle koostamisel silmas pidama kolme etappi: kriisideks ettevalmistusfaasi ehk ennetustegevust, kriisiolukorras tegutsemist ja kriisist taastumist. Tema sõnul on kogukonna kriisikindluse tugevdamine kestev ja järjepidev protsess – ikka ja jälle ilmnevad uued kriisiolukorrad, uued liikmed, uued poliitilised seisukohad jm. Seega vajab ka kriisiplaan järjepidevalt ülevaatamist.

Vaata lisaks ka Kristi Aava koolitusmaterjali koolitusmaterjali.

Koolitused on osa Siseministeeriumi strateegilise partnerluse raames läbi viidavast „Kogukonnakeskse lähenemisviisi rakendamine 2023–2026“ tegevusplaanist, mille on välja töötanud ja viivad ellu MTÜ Eesti Rahvaülikoolide Liit ja MTÜ Maakondlikud Arenduskeskused koostöös Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi, SA Eesti Koostöö Kogu ja OÜ Toimevõimendiga.

Koolituste elluviimist aitasid korraldada Pärnu Rahvaülikool ja Juhan Kunderi Rahvakool.